Kilingi-Nõmme ajalugu

Kilingi-Nõmme on tänaseks kujunenud  Pärnu maakonna lõunaosa suurimaks majandus– ja kultuurikeskuseks.

Arvatakse, et siinkandis, kus maanteed Viljandi ja Ugandi poolt laskusid Sakala kõrgustikult Pärnu madalikule, iidsete jääpaisjärvede rannikuile tekkinud luidete vahele, olnud 13. sajandil Sakala muinasmaakonna Saarde kihelkond. See oli metsade, soode ja rabade ala, mille keskel leidus asustatud paiku vaid väheste saarekestena. Alles 1560. aastast on teatmeid Ovelgunne-nimelisest ordumõisast, mis hiljem kuulus pikemat aega (1665-1753 vaheaegadega) Schillingite suguvõsale. Mõisa võõrapärase nime muutis rahvasuu Kilingiks. Mõisahoonete jaoks otsisid omanikud ikka looduskauneid paiku, nii ka siin ehitati need Humalaste oru kõrgele kaldale.

17. saj. lõpupoole nõudis Rootsi kuningas Karl XI, et Saarde kirik ehitataks mõisa juurde (seni asus Katariina-nimeline kirik Jäärjas). Teisele poole Humalaste orgu suure maantee äärde teederistile Nõmme talu maale rajas mõis kõrtsi, mille nimi leidub ka 1789. a. Mellini kaardil. Nii oli kujunenud traditsioonilisest kolmikust – mõisast, kirikust ja kõrtsist – koosnev tuumik, mille ümber hakkas sugenema asula.

1819. a. Liivimaa talurahvaseadusega lindpriiks kuulutatud talurahva hulgast eraldus nn. lahtisi inimesi, kes teenisid ülalpidamist suviti taludes või mujal juhutöödel. Neid asus elama kõrtsi ümbrusse, sest töökaupa tehti ikka kõrtsis. Ajapikku leidsid siin, proletariseerunud põllutööliste külakeses tulusa elupaiga käsitöölised ja kaupmehed. Asula asend elava liiklusega maantee ääres võrdsel kaugusel viljalinnast Viljandist ja sadamalinnast Pärnust soodustas elanike juurdevoolu.

Kui möödunud sajandi 40-tel aastatel usuliikumine otsaga Saardesse jõudis, siirdus suurem hulk kehvemat rahvast "tsaari usku", lootes mitmesugustele soodustustele. 1845. aastal asutati õigeusu kogudus, kellele planeeriti kalmistu Küüdi mäele Pärnu maantee äärde. 1848 avati õigeusu kihelkonnakool, kus õpetust jagati nii poeg– kui ka tütarlastele. Luteriusuliste kihelkonnakool, mis oli ainult poistele, eksisteeris sajandi jooksul vaheaegadega, kuni 1884. aastast jäi pidevalt tööle.

Õigeusu Nikolai kirik ehitati 1870 luteri kiriku lähedale. Samal ajal anti Kilingi-Nõmme riigimõis üle õigeusu kogudusele ja jagati usuvahetanuile hingemaaks. Kellele seda ei jätkunud, need said maad ümberkaudsetest metsadest, nii ka Nõmme kõrtsi ümbrusest. Seega asula kasvas üha, sajandi lõpul oli Kilingi-Nõmmel elanikke juba 500 ringis.

1896. aastal valminud Valga-Pärnu raudtee läbis ka Kilingi-Nõmme serva, lähim jaam jäi aga ligi 5 km kaugusele Voltveti mõisa karjamaale. Veovooriärile oli see muidugi tulus, ent asula ettevõtjaile ja reisijaile tülikas ning kulukas. Alles 1917 sai Kilingi-Nõmme pooljaama, sellegi ainult reisijaile.

Kui 1904. aastal asus kihelkonnakooli juhatama Tartu õpetajate seminari lõpetanud 20-aastane Mart Kiirats, hakkasid Kilingi-Nõmme kultuurielus puhuma värskemad tuuled. Ta võttis esimest korda kooli ka tütarlapsi, kuigi pastor Matthison pidas seda sündsusetuks. M. Kiiratsi ettevõttel asutati kohalik laenu– ja hoiuühisus, majandusühisus ja põllumeeste selts. Viimase esindajana käis ta ka 1905. a. novembris Tartus rahvasaadikute koosolekul.

Punasel 1905. aastal käisid mitmed Kilingi-Nõmme  töölised ja noored peaaegu igal õhtul karskusseltsi "Õilme" ruumes arutamas kuuldusi ülestõusudest Tallinnas ja mõisate ülevõtmisest Harjumaal. Omalt poolt korraldati ühel detsembrikuu pühapäeval demonstratsioon. Jaan Illi teemaja juurest mindi rongkäigus ja "Marseljeesi" lauldes kirikuteni ning nõuti, et lõpetataks palvetamine tsaari eest ja koolid vabastataks usu mõju alt, et Allikukivi talurahvakohtus ja rahukohtus oleks asjaajamine eesti keeles, et tsaari pilt võetaks maha. Kilingi vallamajas aeti "bürokraatlik sekretär" Soova kotti ja tassiti välja. Sellest kõigest piisas karistussalga kohalesaatmiseks.

24. detsembril jõudiski salkkond ratsatraguneid Viljandimaa mõisniku von Sieversi juhtimisel Kilingi-Nõmme. Et asjaosalised olid jõudnud peitu pugeda, õiendati arveid nende varandusega: kaupmees Kosenkraniuse kaup ja Illi teemaja süüdati põlema. Oskar Jakobsons, kes oma venna peidukohta ei reetnud, sai 75 hoopi.

M. Kiirats kavatseti vallandada, kuid piirduti siiski noomitusega. Energilise koolimehe hoolitsusel valmis uus avar koolimaja Kantsi tänavas, kus õppetöö algas 1908. aasta sügisel. Kilingi-Nõmmmes kirjutas M. Kiirats ka oma "Kraavitajad", saades sellest peale tuntuks Mats Mõtslase kirjanikunime all.

24. juunil 1914 peeti Pritsimeeste Seltsi suveaias Saarde kihelkonna esimene laulupidu. Osalesid nii mees– kui naiskoorid.

Kilingi-Nõmme kasvas, eeskätt Humalaste ojast põhja poole, äärestades mitme kilomeetri pikkuselt Tartu-Pärnu maanteed. Juba 1917. a. lõpul hakati taotlema, et asula muudetaks aleviks. Järgmise aasta algul pidigi mõte teoks saama, kuid Saksa okupatsiooni ajal jäi ettevõtmine soiku. Alevi õigused sai Kilingi-Nõmme 1919. aastal. Alevivolikogu esimene koosolek peeti 6. märtsil ja 7. mail anti tänavatele nimed.

Algas hoogne ehitustegevus. 1920.-tel tekkis alevisse 22 tööstusettevõtet, neist suurimana 1923. aastal Saarde Põllumajandusliku Tööstuse Osaühisuse sae– ja jahuveski koos ketrusvabrikuga. Hiljem läks käiku ka elektrijõujaam. Oli veel kaks värvimistöökoda, kaks limonaadivabrikut, kompvekivabrik "Regina" jmt. Kaubandusettevõtteid oli 56, neist talurahvakauplusi 26, lihakauplusi ja pagariärisid 4, raamatukauplusi 3. 1928. aastal oli alevis 312 maja, elanike arv ulatus üle 1500. Elanikkonna moodustasid põhiliselt käsitöölised ja maalt linna tulnud kindla töökohata inimesed, kes teenisid elatist metsatöödel, vagunite laadimisel ja muudel juhutöödel.

1937. aasta aprillis tabas ümbruskonna peresid ränk õnnetus –  Kilingi-Nõmme II algkoolis toimus kinoseansi ajal kinofilmi plahvatus. Plahvatuse tagajärjel hukkus kohapeal 1 ja suri hiljem 16 last. Õnnetult hukkunute ühishauale Saarde kalmistul püstitati kujur Paul Horma loodud mälestussammas.

Linna õigused sai Kilingi-Nõmme 1938. aastal. Noor linn sattus peagi ajaloo sündmuste keerisesse.

1939. a. sügisel vapustas linna elanikke teade Teise maailmasõja puhkemisest. Varsti seejärel nähti esimest korda elus oma silmaga Punaarmee sõjamehi, kes liikusid läbi linna baasidesse, mis olid Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelise paktiga nende käsutusse antud.

1940. a. suvel toimunud punase riigipöördejärgse "kommunismiehitamise" katkestas aasta pärast puhkenud sõda. Sakslaste väed alles lähenesid Eestimaa piiridele, kui 3. juulil haarasid Pärnumaa lõunaosa valdades ja Kilingi-Nõmmes kohalikud metsavennad Eestis esimestena  võimu punastelt oma kätte. Nende ja Pärnu Hävituspataljoni üksuse vahel toimus linna lähistel Liivamägedes lahing. Nüüd meenutab seal toimunut mälestuskivi. Karistuseks vastuhaku eest süütasid paari päeva pärast taas linna tunginud punased Kilingi-Nõmme tolleaegseks äri– ja kaubandus-keskuseks kujunenud Kiriku tänava majad. Maha põlesid kõik pika tänava puithooned. Ka selle kurva sündmuse mälestuseks on mainitud tänava äärde püstitatud mälestuskivi.

Saksa vägede edasiliikumine sõja alguses oli kiire. See andis väljaastumisjulgust nõukogude võimu vastastele. 3. juulil 1941 võtsid kohalikud kaitseliitlased, politsei ja kaupmehed Kilingi-Nõmmes võimu enda kätte. Nad arreteerisid tollase täitevkomitee esimehe Eduard Volli, esimehe abi Karl Kartau jt. Arreteeritud toimetati alguses linavabriku ruumidesse, sealt aga Talile, kus nad hukati. Teated juhtunu kohta jõudsid Pärnusse maakonnakomiteesse hilinemisega. 4. juulil sõitsid Kilingi-Nõmme poole teele autod hävituspataljoni võitlejatega. Enne linna sissesõitu satuti Liivamägedes kohalike varitsusele. Algas lahing, milles oli surmasaanuid ja haavatuid. Alles tankettidel saabunud abi toetusel suutsid hävituspataljoni mehed linna tungida. Järgmisel päeval läksid linnast läbi taganevad Punaarmee regulaarväeosad. Ettekäändel, et need ei jääks vaenlasele, süüdati linavabrik ja saeveski. Puhkesid ulatuslikud tulekahjud. 7. juulil hõivasid Kilingi-Nõmme Saksa eelväed, kes sisenesid Jäärja poolt. Algas Saksa okupatsiooni aeg, mis lõppes 28. septembril 1944. aastal, kui linna tungisid taas Punaarmee väeüksused.

Pärast sõda hakkas linn kiiresti kosuma. Sõjatules hävinud linnaosas kerkisid uued hooned, suurem elamukvartal kujunes Aia tänava piirkonda. 9 aastat (1950-1959) oli Kilingi-Nõmme samanimelise rajooni keskuseks. Siin ilmus ajaleht "Kolhoosi Tee". Linna kunagine suurim ettevõte töötas umbkaudu endises ulatuses 1960. aastani, millal ta pärast rekonstrueerimist hakkas valmistama köienööri ja tõrvatakku. Teiseks suuremaks ettevõtteks kujunes leivatööstuskoondise "Standard" tsehh, mis töötab teise nime ja omaniku all tänaseni. Kuni nõukogude aja lõpuni paiknes linnas Kilingi-Nõmme näidismetsamajandi keskus, linna külje all Maranal selle metsapunkt ja tsehh, kus saepalkidest tehti ukse– ja aknaplokke, puidujäätmetest saepuruplaate jm. tooteid. Marana metsapunktist on tänaseks saanud AS EFTICO Kilingi-Nõmme osakond.

Kilingi-Nõmme süda on samas, kus kunagi Nõmme kõrtsi ümber hakkasid kerkima esimesed elamud. Nüüd näeme siin ühel pool maanteed Kilingi-Nõmme Majandusühistu hoonete kompleksi, raamatukauplust ja linna keskparki, vastasküljel on koha leidnud postimaja, bussijaam, kohvikud, pangad ja kauplused. Pisut kaugemal skvääri taga on osaliselt säilinud endine tuletõrje seltsimaja, mis oli kultuurikoldeks 1904.-1971. aastani. Lähedal Suveaias peeti rahvapidusid juba enne eelmainitud hoone ehitamist. Linna idaossa püstitas tollane Nõmme sovhoos uue klubihoone 1971. aastal, see teenindab piirkonna elanikke tänaseni.

Kilingi-Nõmme kool muudeti keskkooliks 1945. aastal, kui ta töötas alles Kantsi tänavas. 1961 koliti Sambla tänava uude majja, millele juba mõne aasta pärast tehti juurdeehitus. Linna lasteaed asutati 1912. aastal. Veel pikema eaga kui lasteaed on linna raamatukogu, see loodi karskusseltsi "Õilme" juurde juba 1867. aastal.

Peale Eesti taasiseseisvumist 1992. aastal sai Kilingi-Nõmmes lühikese ajaga jalad alla eraettevõtlus. Linnas on avatud mitmeid ärisid, kauplusi ja kohvikuid. Piirkonna põhiliseks tuluallikaks on metsatöötlus.

Linna reovete puhastamiseks valmisid 1995. aastal kaasaegsed puhastusseadmed. Väga suurt tähelepanu pööratakse linna heakorrale ja arengule avatud informaatikaühiskonna poole. 26. novembril 1997. a. avati linna raamatukogus Avatud Eesti Fondi poolt finantseeritud  Avalik Internetipunkt.

Kihelkonnakeskuseks kujunenud ja jäänud Kilingi-Nõmme on koondunud tervet piirkonda teenindava sotsiaalsfääri asutused – 600 õpilasega keskkool, haigla, polikliinik, päästeasutus. Tegutsevad spordi– ja muusikakool, erinevad huviringid Kilingi-Nõmme klubi juures. Tuntud on Kilingi-Nõmme oma laulutraditsioonide ning tipptasemel rühmvõimlemise poolest.